Rüütli: jalgpalli tapab see, kui ei loeta määrustepäraseid väravaid

Olen kogu aeg videokorduste poolt olnud ning olen jätkuvalt seda meelt, et sellistes (Frank Lampardi värav, mis jäi kohtuniku poolt mängus Saksamaaga lugemata – toim.) olukordades tuleks situatsioon videolindilt üle vaadata ning määrustepärased väravad tuleb ära lugeda

See, kuidas seda asja tehniliselt lahendada on juba vormistamise küsimus. Võimalusi on ju mitmeid: kas kohtunik vaatab ise kordust või on pidevalt keegi teleri taga, kes vajadusel suhtleb kohtunikuga?

Kindlasti ei võta videkorduse vaatamine rohkem aega kui see, et väljakukohtunik käib abikohtuniku käest küsimas, kas oli värav või mitte. Ja kui tegemist on viivitusega, siis selle eest tuleb kohtumisele aega juurde panna nagu iga teisegi ajaviitmise korral.

Siiski pean videokorduste kasutamist silmas sellistel juhtutel, kus see on võimalik. Suurturniiridel on ette nähtud, et mänge kantakse üle mitme kaameraga ning seal on kohe kordustest näha, kas oli värav või mitte. Suurturniiridel poleks videkorduste kasutamisega mingit probleemi.

Kindlasti ei tapa videokorduste vaatamine jalgpalli võlu, pigem tapab seda see, kui ei loeta ära väravaid, mis tegelikult peaksid olema väravad. Kindlasti ei tuleks lindilt üle vaadata igat mängulist pisiasja.

Seda, kas videkordused tulevad ei oska mina kindlasti öelda, eks seda näitab juba elu.